Üks kuulsamaid altarimaale Eestis ja ehk ka Euroopas, Bernt Notke 15. sajandi lõpust pärinev “Surmatants” tõmbab tänini tähelepanu Niguliste kirikus Tallinnas. Aga mitte üksi iseendale või elu kaduvusele, vaid sellele, mis on päriselt väärt – teha head, kus võimalik, vabana kõrkusest ja omakasust. Sest varem või hiljem kaob see võimalus käest.
Elu sünni ja surma aimamatud tantsusammud toovad ootamatuid pöördeid, loovad olukordi, mida veel hetk tagasi poleks osanud kujutledagi. Et mitte pead kaotada, langeda süüdistustesse või enesehaletsusse, ihuda kättemaksu või põgeneda ulmadesse – see nõuab julgust ja kirge, valmisolekut seista silmitsi elu kõikvõimalike ilmingutega. Ja kaastunnet nende vastu, kes ses pöörases hoos on kõikuma löönud või varisenud; sest keegi ei tea oma tugevust või nõrkust enne, kui see on proovile pandud.
Meie Pere suvenumber kõneleb seekord nii julgusest elada südame järgi kui ka vaprusest üle saada vapustustest, nii ilust kui ahastusest, aga ennekõike igapäevastest valikutest ja riskidest, seilates valdavalt tundmatuil vetel.
Sest elu ei nõua ehk midagi muud, kui et temaga tantsitaks. Aga see ei tähenda veel, et tellitud pilli järgi. Nagu teada, inimene mõtleb, jumal juhib. See ongi elu tants, jumalik ettearvamatus – kutse kuulatada, kogeda, mõista ja sedamööda samme seada. Suur on inimlik võimalus mis tahes olukorras ilmutada heldust ja graatsiat – mis paljudes keeltes tähendab tänutunnet.
Mehesõnaga: tantsige – ja maailm muutub paremaks!
-Doris Kareva, Meie Pere peatoimetaja
