|
| Sigrid Petoffer oma lastega |
Fotod: Scanpix, erakogud
Üks vastus on riigi seni suhteliselt vähene huvi antud teema vastu. Näiteks Lätis on loodud Laste ja Perede ministeerium, perede leidmiseks korraldatakse kampaaniaid. Soomes on kolm lapsendamisagentuuri, kusjuures üks neist, riiklik, vahendab lapsendamist Eestist. Rootsis tegelevad lapsendamisega kohalikud omavalitsused ja mittetulundusühing Adoptioncentrum, mille riiklikud volitused on välja antud Rootsi riikidevahelise lapsendamiskomitee (MIA) poolt. Eestis tegelevad lapsendamisega maavalitsused, kuid nende tööd selles osas keegi ei koordineeri. Kogu süsteem vajab kiiret korrastamist.
Teiseks põhjuseks on asjaolu, et suurem osa peresid soovib lapsendada võimalikult väikest ja tervet last, kuid asenduskodudes elab palju kooliealisi ja puudega lapsi. Põhjalikuma selgitustöö ja paremate tugiteenuste olemasolu korral on võimalik leida enamikule lastele pered. Osa lapsi peavad jääma asenduskodusse pikaks ajaks, kuna pole piisavat alust nende bioloogilistelt vanematelt vanemaõigusi ära võtta. Laste suhtes pole see ei aus ega ka õiglane, kuna lapse elus on iga päev hindamatu väärtusega. Asenduskodu peab olema lapsele ajutine koht kasvamiseks ja selles osas on vaja samuti teha terve rida muudatusi.
Matti Paloheimo kirjeldab oma haaravalt inimlikus käsitluses „Lapsepõlve mõjud” mitmesuguseid kodukahjustusi ja nende mõju inimese arengule. Astrid Lindgreni „Hulkur Rasmus” ja Henri Malot’ „Perekonnata”, Victor Hugo „Hüljatud”, nagu ka Leonid Pantelejevi „ Škidi vabariik” või Silvia Rannamaa „Kadri” ja „Kasuema” on kõik mu eredad lapsepõlve lugemiselamused, mida soojalt soovitan teistelegi.
Merle Karusoo, kelle käe all valmis aastaid tagasi lavastus „Eestisse sündinud”, on seisukohal, et praegused lastekodud õpetavad abitust. Sinna, Makarenko stiilis väikekommuuni peaksid jääma need lapsed, kes kusagil ei kohane. Kõikide teiste jaoks aga on teretulnud KÕIK muud perevormid. „Meie kultuur peab hakkama harjuma sellega, et last ei kasvata bioloogilised vanemad,” leiab Karusoo. „Sellega tuleb hakata harjuma nagu üksikemade, spermadoonorite, võõras üsas kasvamisega jne. Praegu veel põhjustab see suuri psüühilisi kannatusi, seepärast on teemal tarvis rääkida, rääkida ja rääkida.”
Haiba lastekodu endine juhataja Sigrid Petoffer, kelle hoole all Haiba üles ehitati, koondas 2007. aastal üheksaliikmelise algatusrühma, et luua üleriigiline organisatsioon või keskus, mis tegeleks lapsendajate leidmise, koolitamise ja nõustamisega. 2008. aasta alguses asutati MTÜ Oma Pere, mille eesmärgiks on lapsendamise toetamise kaudu aidata vanemliku hoolitsuseta lapsi. Praeguseks kuulub organisatsiooni 81 inimest, nende seas 18 abielupaari.
Sigrid Petoffer kõneleb sellest, kuidas asenduskodus pole põhiline puudus mitte materiaalsetest vahenditest, vaid vaimsest ja hingelisest toetusest. Selle asemel, et spondeerida jõulude eel lastekodu maiustustega, võiks pakkuda kas või ajutist tugiperet või ka lihtsalt kirjasõprust. Usalduslikud lähisuhted ja head sõbrad aitavad lapsel edaspidises elus paremini toime tulla. Kui laps astub asenduskodust ellu üksi, kaks kätt taskus ja ilma peres elamise kogemuseta, on palju tahta, et temast saab tubli kodanik. Vanemliku hoolitsuseta lapsed pole ainult riigi mure, see peab olema meie kõigi ühine südameasi.
Kuidas suhtuvad Sigrid Petofferi pühendunud tegevusse tema enda lapsed? „Tütar palus kohe, et võtame endale ka,” naeratab soe ja särav Sigrid, otsekui osavõtlikkuse haldjas, „poiss oli pisut ettevaatlikum, ehk algul isegi kiivas. Aga õige pea võtsid nad teema oma südameasjaks. Eks lapsed ju näe, mida vanemad teevad, ja õpi sellest. Empaatiapuudusega peres probleeme pole.”
Hetkeolukorra kirjelduse lapsendamisest Eestis 2007. aastal leiab internetist kerge vaevaga, nagu ka info selle kohta, mida oleks igaühel võimalik teha olukorra parandamiseks nüüd ja praegu. MTÜ Oma Pere koduleheküljel vastavad oma ala parimad huviliste küsimustele, peagi on seal üleval kogemustega nõustajate kontaktandmed ja alates märtsist on võimalik lapsendajatel osaleda kasuvanemate koolitusprogrammi PRIDE koolitusgruppides. Kogu kasuliku info lapsendamise kohta saate aadressilt www.omapere.ee.
Eesti rahva kestma jäämise nimel on vaja igal inimesel midagi teha ja alustama peab juba täna. Aitame üheskoos suureks kasvada neil, kes on ilma jäänud oma vanemate armastusest. Ülo Vooglaiu arvates ei tohi ükski laps jääda arenguks soodsa keskkonnata. Eesti rikkus pole mitte kivisüsi ja turvas, vaid ANDEKUS. Ja iga laps on andekas!
